Alice Hoffman “Igapäevane nõiakunst”

“See on lugu kahest õest, keda kasvatavad pärast nende vanemate surma kaks tädi. Tädide maailm on aga pisut tavatu ning nende poole pöördutakse tihti nii armujoogi saamiseks kui ka hädas abi leidmiseks. Mõlemad õed püüavad sealt pääseda, üks põgeneb kodust, teine abiellub, kuid lõpuks on mõlemad sunnitud tunnistama, et just selles imelise ja tavalise, maagilise ja igapäevase ühendamises peitubki nende perekonna naiste tugevus.”

Järjekordne lugu sarjast “Aegumatud armastuslood”. Tundub, et ma vist aasta lõpuni sellisel romantikalainel.

Raamatut oli väga hea lugeda ja läks ka ladusalt edasi. Kohati tekitas lausa õudu, just siis kui oli juttu Gilliani surnud mehest Jimmist, kelle nad aeda maha jätsid. Õhtul üksinda lugedes pole just tore ette kujutada, kuidas see mees seal sirelite all passib ja kurje plaane haub.

Raamatus on läbivalt näha, et igasugu ended ja nõiakunst aina järgnevad õdedele. Ka Sally noorem tütar on natukene kummaline, sest just tema surnud Jimmyt aias näeb. Endalgi oli kergendus, kui tänu tädidele Jimmy lõpuks kadus.

Sally laste isa suri, kui lapsed olid veel väikesed. Ka seda ennustasid palju märgid ette, aga Sally ei tahtnud seda uskuda. Raamatu lõpus paistis, et ka tema leidis uue armastuse, muidu raamatu kestel tal suhteid ei olnud.

Pikki aastaid õed üksteisega üldse ei suhelnud, õnneks dramaatilised sündmused tõid nad jälle kokku ja paistis, et nad olid taas ka lähedased. Selline lõpp hea, kõik hea lugu. Soovitan kõigile, kes midagi teistsugust lugeda tahavad.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s